Labradori retriiveri tõu ajalugu
Erinevate allikate põhjal koostas: Triinu Laansalu
Labradori retriiver peaks pärit olema Labradori poolsaarelt Labradori mere äärest, kas pole? Tegelikult siiski mitte. Kõik viitab sellele, et need toredad koerad on pärit Newfoundlandilt, mis paikneb Labradori poolsaare läheduses. Tõunimetus ''labrador'' võib olla tulnud sellest geograafilisest seosest, kuid ka näiteks portugalikeelsest sõnast ''laborer'', mis tähendab töötegijat või siis hispaaniakeelsest sõnast ''laboradores'', mis tähendab samuti töömeest. Seos võib olla ka Põhja-Portugalis asuva külaga, mille nimi on Castro Laboreiro. Sealsed karjakoerad ilmutavad rabavat sarnasust labradoridega.
Labradoride esivanemad on paras müsteerium. Kuidas saab üks tõug olla meister nii paljudes asjades? Olla võimeline töötama väga rasketes tingimustes ja samas olla ka üks sõbralikemaist olenditest siin maamunal?
St.Johni koer
Nell (om:Home'i krahv) Valgete
käppade ja koonuga Nell, kes oli üks labradoride aretuse alustest. 1800ndate
alguses Inglismaal aretatud labradoride tunnusjooneks
olid valged käpad ja koon.
Tänapäeva
standardi järgi on valge värv mustadel ja pruunidel
labradoride (v.a.väike täpp rindmikul)
diskvalifitseerivaks veaks.
Mõnikord, kui vaadata tänapäeva
labradoride käppu ja koonu, tunduvad need natuke
hallika tooniga olevat...äkki pärandus St.Johni
koertelt?
Nagu paljude tõugudega, nii ka labradoride puhul, ei teata tõu täpset kujunemislugu ja algust päris täpselt.
Mõned nimedest kuidas kutsuti labradore ja temaga sarnanevaid koeri:
Lesser St. John's Dog
Newfoundland Dog
Lesser Newfoundland Dog
Little Newfoundlanders
Newfoundland Water Dog
Labrador Dogs
St. John's Labrador Dogs
Black Water Dog
Lesser Labrador
Smaller Labrador
English Retriever
English Labrador
Lood labase välimusega mustadest veekoertest, kes aitasid Newfoundlandi rannikul kalameestel võrke välja tirida ja käest lipsanud kalu püüda, ulatuvad tagasi juba 16.sajandisse. Meremehed Devonist ja Inglismaalt nägid tihti kuidas taolised koerad kalamehi abistasid. Neid veekoeri tunti newfoundlandi koerte või labrador newfoundlanditena.
Tüüpe oli mitmeid: suuremat, raskema karvkattega tõugu, tunti kui ,,suur newfoundlandi koer'' (tänapäeva newfoundlani koera esiisa) väiksema suuruse ja karmima karvkattega koera kutsuti ,,väiksem newfoundlandi koer'' või St.Johni koer.
Keskmist kasvu, kergesti õppust võtva ja tundliku ninaga St.Johni koera peetakse tänapäeva labradori eelkäijaks.Veel on mainitud paljusid tõuge, keda oli omavahel ristatud, et saada labradori tüüpi koer.
Tõenäoliselt paaritati St.Johni koeri kohalike mustade (retrieving) setteritega, keda kohalikud kutsusid water dogges'iteks. Sellest paaritusest sündinud koertel oli raske ja laineline karvkate. Et saada karmim, lühikesem ja jäist vett hülgav karvkate, kasutati aretuses ilmselt musti pointereid või siledakarvalisi retriivereid.
St. Johni koerte esivanemateks pakutakse St. Hubert´s jahikoeri Prantsusmaalt, veekoeri Portugalist, vanu Euroopa pointeritõugusid, kui ka indiaanlastele kuulunud koeri. Nii, et tegemist oli paraja miksiga, mida segati aegade jooksul arendamaks välja teatud omadusi. Suuremaid kasutati peamiselt vedamistöödeks - neli koera töötasid koos vedades paljusid kilosid kalu. Neil koertel oli paks pikk karv. Seevastu väiksem St. Johni koer oli must lühikarvaline koer, nad olid julged ja vastupidavad ning truud kaaslased kalameestele.
Peale rasket tööpäeva, mis vahepeal kestis isegi kuni kakskümmend tundi, võis selle koera leida mängimast kaluri lastega. Kalurid kasutasid neid, et tuua ära konksu otsast vette kukkunud kalad ja et nad aitaks välja tirida kalavõrke.
St. Johni koerad oli niiöelda ,,tööhoolikud", nad nautisid asjade äratoomist. Ja nad pididki olema täis tahtmist inimestele heameelt valmistada.
19.sajandi alguses oli labradori retriiver juba rohkem tuntud tõug, populaarus järjest kasvas, jutud nende andekusest ja võimekusest levisid kulutulena.
See muudab nad üsna uueks tõuks tõugude kõrval kelle ajalugu ulatub tagasi mitmetesse sadadesse või isegi tuhandetesse aastatesse e.m.a.
Labradori tõug aretati välja ja täiustati Inglismaal, kuigi tõu kodumaaks nimetatakse Kanadat (Newfoundlandi saar) Põhja-Ameerikas.
Labradore on kolmes värvivariandis: kollased, pruunid (šokolaadivärvi/maksvärvi) ja mustad. Must on kõige tuntum värvus ja see oli ka ainuke värvus, mis alguses labradoridel lubatud oli.
1800a.- imporditi Inglismaale esimesed kaks St. Johni koera. Toojaks oli Malmesbury II krahv (1778-1841). Malmesburry II krahvil oli tähtsaim roll labradori tõu aretamises. Tema alustas ka kõige esimest labradorikennelit, mis sai krahvi järgi nime Malmesbury.1839a.- viitas kolonel Hawker St. Johni veekoertele - ,, … ta ei ole suurem kui pointer, väga head jalad, lühike sile karv ja saba ei ole nii krussis, kui mõndadel teistel; ta on ülimalt kiire tooja ja ujuja …".
Peale tõu integratsiooni Inglise kennelitesse 1800ndatel, sai tõug lõpuks
nimeks labrador retriiver. Sellel hetkel pandi paika tõu põhiline ehitus ja iseloom, aretus hoiti puhtana.
Pidev kaubavahetus Inglismaa ja Newfoundlandi vahel tähendas varaste kasvatajate suurt huvi ja vajadust importida labradore,
tõugu mis oli kiirelt tunnustatud, kui suurepärane jahikoer.
Labradore hakati tõsiselt ja rangelt aretama ainult erakasutuseks, enamasti ainult rikkad said seda lõbu endale lubada.
Mitu generatsiooni oli labrador seltsikoerana tundmatu, neid aretati vaid töö jaoks, mõte mitte töötavast labradorist oli siis veel mõeldamatu.
*Peter of Faskally - esimene labradorist põllukatsete tšempion- ja *Flapper, on tänapäeva välimikuga labradoride eelkäijad.
1835a.- Bucceleuch´i V hertsog rajas oma labradorikenneli Šotimaal. Tema oli samuti üks esimesi, kes St. Johni koeri Inglismaale tõi, nagu ka tema vend, lord John Scott, Home´i krahv. Koerte nimed, kelle vennad esimesena koos Inglismaale tõid, olid Jock, Nell ja Brandy. Esimene foto labradori retriiverist on Nellist, kui ta oli 12 aastat vana.
Paljude tänapäeva labradoride sugupuusid uurides jõuab alati tagasi Malmesbury koerteni (eriti tema kuulsa Malmesbury's Trampini).
1880. aastateks oli sõna labradoride surepärastest tööomadustest levinud aristokraatide erakennelitest tavaliste jahi harrastajateni üle Inglismaa.
Ometi, kaks tagasilööki ähvaradasid tõu püsimajäämist-
1. 1885. aastal Newfoundlandil välja antud Lammaste Kaitsmise Akti järgi pidi hakkama koerte pealt maksu maksma. Emaste koerte kohta oli maks suurem kui isastele, seetõttu hävitati paljud emased kutsikad peale sündimist.Newfoundlandil hakkasid aga St. Johni koerad välja surema.
2. Samas nägi Karantiini Akt Inglismaal ette 6-kuulise karantiini kõigile imporditavatele loomadele. See tegi koerte importimise peaaegu võimatuks.
Kasvatajad olid sunnitud oma aretustöös kasutama saadaval olevat materjali, täiustades tõugu läbi hoolikalt tehtud valikute.
1892 - kaks 'maksa' värvi labradori kutsikat sünnib Buccleuch'i kennelis. Kindlasti oli ka enne sündinud pruune/maksavärvi kutsikaid, aga neid ei olnud registreeritud, sest nad ei olnud veel lubatud. Pruunid labradorid pärinevad ilmselt koerast nimega Peter of Faskally, kes omakorda on Buccleuch Avoni järeltulija
1899 - esimene teadolev kollane labrador, Ben of Hyde (piltidel), sünnib Major C.J. Radclyffe kennelis.
Malmesbury´i aretusisaste raamatust leiame me koerad, kes kuuluvad kõige esimeste labradori retriiverite hulka - Malmesbury's Sweep (1877) ja Malmesbury's Juno (1878).
1880. aastaks olid peaaegu kõik päris St. Johni koerad Inglismaal välja surnud.
Juhuslikult kohtusid III Malmesbury krahv, kes oli sel ajal umbes 75 aastane, VI Bucceleuch´i hetrsog ja XII Home´i krahv jahil. See kohtumine päästis labradorid väljasuremisest. Meestele avaldas muljet, mida Malmesbury krahvi koerad olid võimelised tegema. Malmesbury krahv oli hoidnud liinid nii puhtad, kui oli olnud võimalik Newfoundlandilt imporditud koertega. Ta andis neile mõned oma koerad, et nad saaksid jätkata aretusprogrammi. Koerteks olid Ned (sündinud 1882) ja Avon (sündinud 1885).
1887. aastal kirjutas Malmesbury III krahv Bucceleuch´i VI hertsogile: ,, … olen hoidnud selle tõu nii puhta, kui võimalik alates esimesest koerast, kelle sain Poole´ist… tuntud oma vetthülgava kasuka ja saarmasaba poolest." Selles kirjas kutsuti neid koeri esimest korda ,,labradori koerteks".
A. Holland Hibbert (hiljem tõsteti aadliku seisusesse) töötas rohkem kui 20 aastat, et suurendada tõu tüüpi. Tänu tema pingutustele -
1903.aastal ametlikult üldtunnustati Inglise Kennelklubi poolt labradori retriiver- see viis esimeste koertenäitusteni, kus tohtisid osaleda ka labradorid.
1916.a.- Inglismaal asutati esimene Labradori Klubi. Algatajateks olid Lord Knutford (kennel Munden) ja Lady Lorna, paruness Howe (Banchory labradorid).
Lord Knutsfordi kennel Munden võib veel olla õnnelik saavutatud paljude 'esimeste' eest:
Munden Sentry, Sovereign & Single olid esimesed labradori retriiverid, kes kanti aretusisaste raamatusse; esimene labrador, kes saavutas (bench championship) oli tema Broome Park Bob (1906);
5.aastane Munden Single (1905) oli esimene labrador ,kes sooritas edukalt põllukatsed; ja esimeseks labradorist põllukatsete tšempioniks sai Peter of Faskally, kes pärines Mundeni labradoridest.
1917. a- registreeriti esimesed labradori retriiverid Ameerikas, aga alles 1928. aasta AKC artikli ,,Tutvuge labradori retriiveriga" järel kasvas nende populaarsus sealmail. Enne seda oli Ameerikas registreeritud vaid 27 labradori.
Juba kaugem järeltulija Banchory Bolo sai 1922.a tõu esimeseks kahekordseks -põllukatsete ja välimiku- (dual) tšempioniks.Labrador, läbides puhtalt põllukatsed, võistles varsti siledakarvalise retriiveriga parima koha eest Inglise jahimeeste südames.
Tänapäeval tuntakse labaradore rohkem täiuslike perekoerte/seltsikoertena, kui jahikoertena. Pimeda juhtkoerana on nad maailmas vaieldamatult parimad.
1930ndateks aastateks olid St. Johni koerad Newfoundlandil juba haruldased. VI Bucceleuch´i hertsogil õnnestus siiski umbes 1933-1934 aastatel tuua Inglismaale paar St. Johni koera, et jätkata aretust.
1930ndate lõpus said kaks Inglise kennelit tuntuks pruunide labradoride poolest - kennel Tibshelfs ja kennel Coocridge.
On põhjust arvata, et labradore on ristatud nii kuldsete, kiharakarvaliste, siledakarvaliste kui ka chesapeake bay retriiveritega. Isegi veel 1980ndatel aastatel kasutati kuldseid retriivereid, et parandada kollaste labradoride karvkatet. Ka kennelklubi andmebaasid on lünklikud, sest küllap on sealt osa andmeid kustutatud, sest mõned kasvatajad ei tahtnud, et saadaks teada, et nende edukad labradorid on tegelikult erinevat tõugu koerte ristamise tulemus. Ka II maailmasõja ajal kasutati kiharakarvalisi-ja siledakarvalisi retriivereid, et laiendada labradoride geenibaasi.
Ajalugu lühidalt
Varased 1800ndad - Esimesed St. Johni koerad toodi Inglismaale Poole`i lähedale, toojaks oli Malmesbury II krahv.
1814 - Esimesed kirjalikud andmed labradoridest (St. Johni koertest) - ,,Sissejuhatus noortele sportlastele" kolonel Peter Hawkerilt,kes uuris neid Newfoundlandil.
1823 - Kunstinik Edward Landseer maalis musta koera valgete märgistega, pealkirjaks oli ,,Cora. Emane Labrador".
1835 - V Buccleuch´i hertsog rajas Šotimaal oma St. Johni koerte kenneli.
1870 - Nimi ,,labradori retriiver" muutub Inglismaal tavaliseks.
1882 - Malmesbury III krahv annab oma kuus labradori Buccleuh´i VI hertsogile, et tema aretustöö ei läheks põhimõtteiliselt kaotsi, vaid säiliks.
1885 - Inglismaal Lammaste Kaitsmise Akt Newfoundlandil ja Karantiini Akt .
1887 - Kiri Malmesbury III krahvilt Buccleuch´i VI hertsogile, kus ta räägib oma labradoridest: ,,…olen hoidnud selle tõu nii puhta kui võimalik esimesest koerast, kelle sain Poole´ist… tuntud oma vetthülgava kasuka ja saarmasaba poolest."
1892 - Kaks pruuni värvi labradorikutsikat sündis Buccleuch´i kennelis.
1899 - Esimene kollane labradorikutsikas - Ben of Hyde, C.J. Radclyffe kennelis.
1903 - Inglise kennelklubi tunnustab labradori retriiveri tõugu.
1916 - Inglismaal luuakse esimene Labradori Klubi. Algatajateks olid Lord Knutford (kennel Munden) ja Lady Lorna, paruness Howe (Banchory labradorid).
1917 - Registreeritakse esimesed labradoris Ameerikas kennelklubis.
Hilised 1930ndad - Kaks Inglise kennelit saavad tuntuks pruunide labradoride poolest - kennel Tibshelfs ja kennel Cookridge.
1959 - Esimene koer, kes ilmus Ameerika postmarkidel oli kuulus must Labrador ,,King Buck".
1991 - Labradorid on muutunud nii populaarseks, et neid registreeritakse Ameerika Kennelklubis kõige rohkem.
1982 - Eestisse saabub esimene labradori retriiver Brutan Angela.
Kasutatud materjalid
,,Labrador Retriever''
Dan Rice ,,Chesapeake Bay Retriever''
All Labs
History Of The Labrador Retriever