Ajalugu: kollased ja pruunid labradorid
www.hoflin.com/B/LabradorRetriever.htmlKollased labradorid
Vanadest artiklitest ja teatistest on leitud, et kollased ja maksavärvi (pruunid) labradorid olid olemas juba enne igasugust ametlikku tõuaretust ja tõuregistrisse kandmist. Vahetevahel sündis puudlite, setterite, spanjelite ja labradori retriiverite pesakondades kollaseid või maksavärvi kutsikaid. Igatahes, selliste kutsikate olemasolu vaikiti maha. Tõu algusaegadel peeti õigeks väid musta värvusega labradore. Paarsada aastat tagasi oli maksavärvil laiem tähendus: alustades kollakast punakani ja lõpetades punakaspruuni või maksavärvusega.
Esimeseks ametlikult tunnustatud (registreeritud) kollaseks labradoriks on Ben of Hyde, kes oli kahe musta koera järeltulija. Ben andis kollaseid kutsikad edasi ka mustade emastega.
Beni pesakonnakaaslase Juno kutsikate seas oli aga imelikul kombel vähe kollaseid kutsikaid, kui kutsikate emaks oli must koer.
Kuid siiski, arvestades emase ja isase ’’tootlikuse’’ suurt vahet, võib aravata, et tegemist oli lihtsa juhusega ja mängu astusid emaste dominantsed mustad geenid.1920-ndatel oli vastumeelsus kollaste labardoride suhtes juba nii suur, et isegi kogenud kasvatajad suunati oma kollaste labradoridega ümber kuldsete retriiverite ringi! Selles punktis hakkas kollaste labradoride välimik kannatama – vanadelt piltidelt võib näha, kui hundikoeralikud nad välja nägid. Põgusalt kerkis üles ka eraldi standardi tegemine kollastele aga lõpuks jäädi arvamusele, et kollased peavad järgima mustadega sama standardit.
Tänapäeval leiab maailmast ühepalju või isegi enam, sama hea kvaliteediga kollaseid ja musti labradore. Mõndades jahiringkondades võib seniajani kuulda ekslikut arvamust nagu: ''mustad labradorid on jahil paremad'' vms.
Pruunid labradorid
Pruunid labradorid nagu ka kollased, on eksisteerinud tõu algusest peale. 1807. aasta kuulus laevahuku lugu chesapeake bay retriiverite päritolust räägib kahest päästetud St.Johni koera kutsikast (üks must ja üks maksvärvi), mis võib viidata seotusele Malmesbury või Buccleuchi kenneliga. Arvatakse, et üks neist kennelitest (labradoride aretajad Inglismaal) oli tellinud kohalikelt Newfoundlandi jahimeestelt 2 kutsikat. Buccleuch ja Malmesbury tegelesid sellel ajal aktiivselt aretusega ning vahetasid seetõttu Newfounlandi kalurite ja jahimeestega koeri- USAst eksporditi St.Johni koeri ja arvatavsti sai saatja pool sellest mingit kasu (koer, raha, kuulsus). St.Johni koerad olid keskmist kasvu, mustad (vahel ka pruunid), vetthülgava karvaga ja lojaased koerad. Üks müütidest räägib pruuni värvuse tekkimisest sajandivahetusel, kui labradore ristati pruunide pointeritega.
See on ebatõenäoline mitmel põhjusel:
* dokumenteeritud on pruunide St.Johni koerte olemasolu.
* pruun värvus mitmel teisel väga sarnasel tõul (siledakarvaline-ja chesapeake bay retriiver, newfoundlandi koer).
* pruun värvus on musta suhtes retsessiivne, seega on seda geeni kerge ’’peita’’ mitme mustade generatsiooniga, eriti veel, kui juhuslikud pruunid koerad vaikselt kõrvale jäetakse.
Pruunide labradoride populaarsus on aeglasemalt kasvanud kui kollastel, kuigi kollaste ja pruunide kõrvale jätmine tõu kujundamises toimus üheaegselt.
Hästi on pruunidel läinud varastel jahikatsetel (umbes sajandi vahetusel); siiski läks päris palju aega kuni Suur-Britannia sai omale esimese bench champion’i (1964. a.)- Cookridge Tango =>
Pruunide labradoride arv näituseringis või jahil on alati olnud kõige madalam võrreldes kollaste või mustade labradoridega.
Siiski, nende populaarsus kasvab järjekindlalt ja järgmise 10 aasta jooksul peaks pruunide labradoride arvukus ja populaarsus tõusma teiste värvidega samale tasemele.
Vastumeelsus pruunide labradoride vastu võib tänapäeval märgata igal pool (näituse ringis, jahil). Näituste jaoks on nad kas ’’liiga inetud’’ ja jahile minekuks ’’liiga rumalad/põikpäised’’- mõlemad arvamused on väärad. Kasuka värv ei tee koera, koera teeb inimene.