Chesapeake bay retriiver
Triinu Laansalu
Nimi Chesapeake on indiaani päritoluga ja indiaani keeles kõlab see che-sep-ack, mis tähendab ''maa suure jõe kaldal''. Ameerika Ühendriikides asuv Chesapeake'i laht on suur veetee, mis eraldab kaht osariiki - Virginiat ja Marylandi. Laht on umbes 195 miili pikk ja 3-25 miili lai. Lahe äärt ääristavad suure tähtsusega sadamad ja Norfolk Navali sõjaväebaas.
Tegemist on suurima merekääruga, mida mööda pääseb Atlandi Ookeanile ja seetõttu on lahel olnud ja on, suur tähtsus Ameerika ajaloos.
Kapten John Smith uuris seda ala põhjalikumalt 1608. aastal.
1607. asustasid sisserändajad Virginia osariigi poolse lahe ääre.
1781. toimus Chesapeake'i kaldal Yorkstownis Ameerika Iseseisvussõja üks tähtsamaid lahinguid.
1812. sõjas kasutasid britid Chesapeake'i lahte, et pääseda Ameerika sisemaale ja põletada Valge Maja. Samal ajal toimus Baltimore sadamas kindlus McHenry pommitamine ja kirjutati USA hümn.
Chesapeake bay retriiveri tõug aretati välja partide ja muude veelindude toomiseks veekogudest (retrieve=tooma,püüdma).
Leidub mitmeid mainimisväärseid lugusid CBR-te päritolust ja esivanematest, need võivad vastata tõele või olla väljamõeldised aga seda ei tea keegi, mis juhtus tegelikult. Tegemist on lihtsalt oletustega.
Tänapäeva Newfoundlandi koeri vaadates on raske uskuda, et just see tõug on CBR-te arengus tohtutut rolli mänginud. Njuufad on pärit St.Johni linna ümrbusest Newfoundlandi saarelt. St.Johni saarel eristati kahte tüüpi njuufasid, neist üks kandis nime ''Lesser Newfoundland'', kes oli lühema karvaga ja arvatavasti oli see koer labradoride ja CBR-te esivanemaks. Teine tüüp oli maskuliinsem, karvasem ja suurem - Newfoundlandi koerte esivanem. Mõlema tüübi ühiseks tunnuseks olid ujulestadega varustatud varbad.
CBR-te põlvnemise erinevad versioonid algavad kõik ühtemoodi: Inglise tursalastiga prikklaev oli teel Inglismaalt Ameerikasse, enne sihtkohta jõudmist taheti veel Chesapeake'i lahe ümbrusest saepuitu peale laadida aga kuna laev oli kaupa nii täis laaditud, ei pidanud alus vastu ja sattus 1807 a. Marylandis karile.
Meeskond päästeti ja koos nendega ka kaks Newfoundlandilt pärit erinevate liinidega koerakutsikat.
Üks kutsikatest oli karmi ja punaka karvaga isane, teda hakati kutsuma Sailoriks. Teine kutsikas oli must emane, Canton, kes sai nime meeskonna päästnud laevalt. Laevahukust säilinud raportis kirjutatakse, et kutsikate kasukad olid lühikesed aga väga tihedad. Kutsikatele leiti Chesapeake'i lahe ümbrusest aktiivsed jahimeestest peremehed.
Canton elas Chesapeake'i lahe läänekaldal John Merceriga ja Sailor idakaldal (Sparrows Pointis) Dr. James Stuarti juures. Mercer ja Stuart olid mõlemad aktiivsed jahimehed ja nii avastatigi, et koertel on suurepärased jahiomadused.
Mitte kuskil ei ole märkmeid, et Sailorit ja Cantonit oleks paaritatud omavahel aga mõned tõu uurijad väidavad, et koeri siiski paaritati.
Selles punktis lähevad jutud lahku.
I
Sailorit ja Cantonit paaritati kollaste ja beezide coonhoundidega. See paaritus andis CBR-le suurepärase haistmise, merevaigu-kollased silmad, lõikeheinavärvi karvastiku ja vastupidavuse.
See versioon kinnitab njuufadest esivanemate
olemasolu ja njuufadelt päritud suurepärast ujumisoskust. Lisaks sellele päriti neilt hea temperament, lojaalus ja tihe karvastik.
II
Canton ja Sailor paaritati inglise vesi puudlitega- tulemuseks oli vetthülgav karvastik.
Selle versiooni autoriks oli inimene, kes kirjutas peale Ameerika Kodusõda oma koertest. Neid koeri kutsuti ''pruunideks vintšesterideks'' või ''punasteks chesteriteks''- see võis olla omaette tõug, mis nüüdseks on väljasurnud või võis olla tegemist varajaste chesapeake bay retriiveritega?
Veel räägitakse, et need koerad olid njuufade ja inglise vesi puudlite ristandid. Kirjelduselt olid nad CBR-ga väga sarnased ja on mainitud, et tõug oli ainuke linnukoer, kes oli ainult selle eesmärgi jaoks loodud.
III
CBR-d on St.Johni koerte (njuufade järglased, pärit Newfoundlandilt) järeltulijad.
Margaret Cherni raamatus ''The Complete Newfoundland'' viidatakse Sailori ja Cantoni ristamisele vesi puudlitega.
Veel teinegi väljaanne, ''American Shooting Manual'', 1827 a., viitab tõule, kui newfoundlandi pardi koerale (Newfoundland Duck Dog).
Ameerika Kennel Klubi raamat ''The Complete Dog Book'' tõstatab taas Sailori ja Cantoni loo: ''…kirjeldamatuid retriivereid kasutati, et aretada neid…''. Seetõttu ei ole kindlalt teada, mis koeri ristati, et tulemuseks oleks tekkinud CBR.
Veel üks versioon jutustab saarmakoerte, kiharakarvaliste-ja siledakarvaliste retriiverite kasutamisest.
Chesapeake ida-kalda farmerid ja jahimehed olid 1800-ndate keskpaigas innukad aretajad. Kuigi sellel ajal paelus tõug ja aretustöö ainult rikkaid farmereid.
Hiljem levis tõug vaesemate inimeste sekka ja hakkas peremehele sissetulekut tooma- koer püüdis austreid, kalu ja veelinde.
Chesapeake'i lahe paadimehed
Ida-kalda paadimees ei olnud rikas; tema ja ta koer olid üksikud uitajad või erakud. Mees töötas hooajaliselt, näiteks austriterikkas piirkonnas, et oma kasinat sissetulekut vähekegi suurendada. Elas ta väikeses hütikeses lahe äärses soos, koer hüti ukse ees magamas. Tegemist oli mehega, kelle kalleim vara oli paat, jahipüss, kalastusvarustus ja kõige tähtsam - lojaalne retriiveri tüüpi koer.
Hädises paadikeses tööd tehes trotsisid nad vapralt (linde lastes, võrke välja tirides) Chesapeake'i lahe tormiseid ja jäiseid katsumusi. Paadimehed olid töönarkomaanid- töö nimel elavad inimesed, nende suur soov tööd teha kandus üle koertele. Tõenäoliselt võitles isemeelne CBR peremehe kõrval ja vajaduse korral kaitses peremehele kuuluvat.
CBR võimalused varajases nooruses suhelda teiste koerte ja inimestega olid väga piiratud- neid sotsialiseeriti väga harva.
Paadimees ei olnud abielumees, erinevalt farmeritest ja jahimeestest; oma CBR-t paaritades, ei uurinud ta sugupuusid ega koera välimust. Koera hinnati selle põhjal, mida ta oli võimeline jahil tegema.
Ajaloolised andmed 1800-ndate keskpaigast viitavad Chesapeake'i lahe piirkonnas kasutataud suurele hulgale laskemoonale, mida kasutati soistel aladel tohutu hulga partide ja hanede laskmiseks.
Retriiver töötas ja töötas, tuues paadimehele sadu linde ja tihti käis töö kuni öö saabumiseni. Meeles tuleb pidada, et sellel ajajärgul saadi värsket liha ainult jahimeestelt/paadimeestelt, kes elatusid liha müümisest saadavatest tuludest.
James Micheneri novell ''Chesapeake'' jutustab paeluva loo sellest tehnikast.
1887. aastaks oli CBR-tel kujunenud kindel värvus- tumepruun punakaspruuni läikega.
1890 a. anti tõule lõpuks, peale paljusid, ametlik nimi. Sellest ajast hakati koeri registrisse kandma ja asutati esimene chesapeake bay retriiverite klubi- Baltimore's Chesapeake Bay Dog Club.
Kui tõug tänu suurepärasele jahioskusele järjest enam populaarsust kogus, võis leida CBR-t juba igast USA nurgast.
1918 a. asutati Ameerika Chesapeake Bay Retriiverite Klubi. Õnnetuseks, hakkas vajadus nendele suurepärastele jahikoertele vähenema ja tõu imetlejad otsisid võimalusi, et koerte tööomadusi mitte unarusse jätta. Inimesed hakkasid unustama, et algselt oli seda koera ainult jahi eesmärgil kasutatud. Sellel perioodil toimus tõu jagunemine kaheks: näituseliin ja tööliin.
Ühel ajaperioodil peeti näituseliini CBR-t välimikult üsna kenaks- aga põllul ''ei leidnud nad isegi oma saba üles''. Vastupidiselt tööliini koertele, kelle tööomadused olid suurepärased aga nende välimik oli üsna õnnetu, sest omanikud ei hoolinud sellest- tähtis oli ainult töö ja võistlustelt saadavad punased lindikesed.
Ja tihti, ühe liini esindajal polnud teise liini alal mitte midagi saavutada.
Viimastel aastakümnetel on Ameerika Chesapeake'de Klubi teinud suuri pingutusi, et mõlema liini omadused poleks nii erinevad- tulemusena võib leida hea väljanägemisega jahikoeri, kes on edukad jahil ja näitustel.
1990. aastal omas ainult üks retriiveri tõug Dual Ch tiitlit (koer on välimiku tsempion ja jahikatsete tsempion) ja uhkusega võib öelda, et selleks tõuks oli chesapeake bay retriiver.
Kasutatud kirjalikud allikad
Dan Rice ,,Chesapeake Bay Retrievers''
Kennel Northern Light
Kasutatud pildid
Ameerika Chesapeake'de Klubi
Kennel Northern Light
Kennel Irish's
United Gundog Club
CZ retriiverite klubi
Kennel Desert Wind's
Chesapeake Bay Retriever Home Page
Lots of Hunting Pictures and Ads