Labrador ja vesi

Aga kui imelik ei tunduks - labradorid ei sünni ujumisoskusega, sündimise hetkel on nende ujumisoskus sama olematu kui teiste koeratõugude kutsikatel. Veelgi, mõned labradorid lausa kardavad vee läheduses olla. Reeglina öeldakse, et enamus labradoridest saab kiirelt ja lihtsalt ujuma õpetada ning vaid mõne ujumistunniga toote rõõmu koerale kui ka endale. Siin on mõni näide kuidas alustada ‘’õige käpaga’’.

‘’Uju või upu’’
Ei ole kindlamat viisi läbikukkumiseks, kui visata koer vette (häbi omanikule!). Mis sellest, kui seda tehakse kaldas, kus on madalam vesi, või (veelgi hullem) paadist, sundides hirmu läbi koera ujuma. Braavo! Olete aidanud kindlalt koera veehirmu tekkimisele kaasa.
Veelgi alatum viis on lükata koer paadist vette, sest see suurendab uppumise riski.
Õpetamisel tuleks kasutada ainult positiivseid ja turvalisi meetodeid. Ära iial sunni koera vette, kui ta seda ei taha!

Alusta varakult
Leidub hunnikute viisi põhjuseid, miks õpetada labrador ujuma kutsikaeas. Kutsikale on see lihtsam. Täiskasvanud koeral on rohkem massi, pööramiste ja keeramistega vees on seetõttu keerulisem hakkama saada ja õppimine sujub tunduvalt aeglasemalt. Kutsika väiksem kasv aitab õppimisele kaasa.
Teile endale on kergem õpetadada labrador noorelt ujuma.
Kutsikat õpetades on vaja madalamat veekogu või kaussi, teie käed ja jalad ei saa eriti märjaks. Suure koeraga peate tõenäoliselt ise vette ronima ja tõenäoliselt saate märjaks; suured koerad harrastavad alguses ujuda esikäpad veest väljas nn koera.
Suurema koeraga on turvalisus vees väiksem. Kui koer satub paanikasse, üritab ta teie peale ronida ja teid vee-alla suruda.
Kõige suurem eelis, miks alustada varakult, on kindlasti see, et kutsikal pole tõenäoliselt veel ühtegi foobiat või hirmu vee-ees. Ei ole ju mingit põhjust vett karta, kui varasemaid kokkupuuteid pole veel olnudki. Õpetades koer noorelt ujuma, võite kindel olla, et tema suhe veega saab olema ainult positiivne. Võib vaja minna vaid Ühte lühikest ja postiivset kogemust veega, et õpetada kutsikas ujuma.
Vähese ebakindlusega koera puhul oleks hea kui ta saaks positiivseid kogemusi vee läheduses, et ära hoida veekartuse tekkimist täiskasvanuna.
Mis on kõige õigem aeg alustamiseks? Kahest kuni viienda elukuuni. Sellises eas labrador on piisavalt vana, et saada hakkama oma keha liigutamisega vees, karv on muutunud tekstuurilt veekindlamaks (et hoida nahka märjaks saamise eest) ja te ise saate teda suunata ja abistada.

Kindlus vees
Enne, kui õpetada oma labrador ujuma, saate ehitada vee ümber kindlameelsuse müürid.
Viige koer jalutama mõne lähedal asuva veekogu äärde. Igasuguse huvi näitamise eest vee vastu kiitke teda. Julgustage teda, kui ta on piisavalt julge käppasid märjaks tegema ja kiitke teda taas. Selline lihtne algus aitab luua kindluse ja koer saab aru, et pole mingit põhjust vett karta.
Pidage meeles, et peamine eesmärk on saada positiivseid kogemusi.

Veekogu, mille läheduses harjutate, peaks olema samuti piisavalt turvaline. Alati kontrollige kallast, et leida midagi mis võib koerale kahjulik olla (praht, surnud loomad, õlilaigud). Eriti ettevaatlik tuleks olla vanade õngekonksude, jõhvide, roostes metalli, pudelite, reostuse jne-ga.
Ärge laske oma koera kunagi ujuma saastunud veekogusse, tulemuseks on haige koer.

Esimene ujumistund
Võta kutsikas ja vii ta ilusal/soojal päeval veekogu äärde. Võta kaasa abiline, lühikesed püksid või ujumisriided.
Abiline jäägu kaldale, ise võtge kutsikas kindlalt sülle ja viige ta kaldast 2-3 meetri kaugusele aga mitte sügavamale põlvekõrgusest veest. Aseta üks käsi kutsika kõhu või rindmiku alla, teise käega hoia õrnalt sabast/tagakehast. Lase koer aeglaselt vette aga ära veel päris lahti lase.
Instinktiivselt hakkab teie labrador käppadega plätserdama. Julgustage teda! Kasutades positiivset/verbaalset kiitust (,,tubli koer, jõuad, jõuad'').
Maiused ja mänguasjad on halb mõte, sest see hajutab kutsika tähelepanu peamiselt.
Kui kutsikas juba tugevamalt plätserdab, võtge oma käsi kutsika kõhu alt mõneks sekundiks ära, siiski hoidke veel saba/tagumist osa.
Tähtis on hoida kutsikat esimestel õppetundidel veepeal, sest enamus koeri kellel on raskusi ujumisega, lasevad oma tagakehal põhja vajuda.
Nüüd, kui te olete kindel, et kutsikas suudab veepeale jääda, tuleb mängu abiline - abiline peab kutsikat meelitama ja kutsuma. Koomiline kehakeel, käte kokkulöömine, julgustamine on siin igati abiks.
Kui kutsikas plätserdab tugevasti, laske ta täiesti lahti, et ta saaks abiliseni ujuda. Kiitke teda!
Siiski olge igaks juhuks valmis, kui kutsikal raskusi peaks tekkima. Kui kutsikal ongi raskusi, siis alustage uuesti aga seekord vähendage distantsi abilise ja enda vahel. Harjutage mõned korrad ja minge siis koju. Korrake ujumistunde igapäev, suurendades abilise ja enda vahelist kaugust, kutsikas harjub kiiresti nende päevaste ujumistundidega.

Nüüd, kui labrador suudab ujuda iseseisvalt kaldasse, tuleks alustada ujumistreeningutega kaldalt. Labradoride puhul on kergeim viis selleks kasutada nende suurt toomistahet.
Koer peaks olema harjunud mine-too mängudega juba varakult, kasutada tuleks veepeale jäävat mänguasja.
Visake mängusasi 2 meetri kaugusele kaldast ja julgustage kutsikat seda tooma. Isegi kui veekogu põhi on ebatasane, ei tasuks muretseda; eesmärk on vaid julgustada kutsikat eset tooma. Kui ta toob mänguasja teile, kiitke teda kiitke, kiitke, kiitke...Nüüd visake ese natuke kaugemale. Varsti ujub teie labardor nagu meister!

Vanemad koerad
Kui teie labrador on täiskasvanud ja te ei alustanud varakult? Põhimõtteliselt kasutage sama viisi nagu kutsika esimese ujumistunni puhul. Abilisi oleks nüüd aga vaja kaks- üks kaldale ja teine vees teile abiks.
Samuti tuleb teil minna sügavamale, kus koera jalad põhja ei puudutaks. Pidage meeles, et eesmärk on aidata koeral jääda pinnale.

Koerad ja paadid
Eal ärge võtke koera paati (ükspuha millisesse), kui koer ei oska ujuda!
Kogenud labradoridele on aga paat väga tore asi ja sellest väljahüppamine ja taas sisse ronimine, üks tore tegevus – samuti on nad siis suurepärased kaaslased.
Kui koer tuua paati, ole kindel turvalisuses. Igaksjuhuks peaks koer kandma päästevesti (ohtlikud veed) ja olema märgistatud (mikrokiip, tätoveering). Mitte mingil juhul ära luba koeral paadis ringi siblida- käse tal rahulikult istuda või lamada; ära seo teda paadi külge (kui juhtub õnnetus, mis siis saab? tõenäoliselt ta upub).
Tutvusta koerale paati, kui olete veel kaldal. Julgustage koera paati uurima ja sellesse iseseisvalt hüppama.
Nüüd, kui koer on kindlam, viige ta kaldast kaugemale, jägige teda hoolsalt, et ta paadist välja ei hüppaks. Pikendage paadisõitude pikkust järk-järgult, et koer harjuks.

Lepi paratamatusega
Enamusele labradoridest on elu ilusamad hetked möödunud vees. On ka labradore, kellel on tõeliselt suur hirm vee-ees. Põhjuseid võib olla mitmeid (halb kogemus kutsikana, läbi jää vajumine, vette viskamine ja selleks jõu kasutamine).
Teie labrador ei ole mingil juhul vähem labrador, kui ta ujuda ei oska; ta on sama tore ka kuivana. Ujumine peaks olema lõbus tegevus nii koerale kui ka omanikule; kui teie koerale ei tundu see lõbusana, leidke uus mäng!

Ja enamusele labradoridest -kes armastavad vett- nautige suviseid, sügisesi, talviseid ja kevadisi suplemis hooaegu!